Sobiva ventilatsiooniseadme valikul ei tasu lähtuda ainult maja pindalast. Kõige olulisem on vajalik õhuvool, seadme tööpunkt, soojustagastuse efektiivsus, müratase ja paigalduskoht.

1. Määra vajalik õhuvool

Kõigepealt arvutatakse, kui palju õhku peab hoones vahetuma. Eluruumides juhitakse värske õhk tavaliselt magamis- ja eluruumidesse ning eemaldatakse köögist, WC-st, vannitoast, majapidamisruumist jne.

Näiteks kui projekti järgi on vajalik õhuvool 200 m³/h, ei ole hea valida seadet, mille maksimumvõimsus on 210–220 m³/h. Seade töötaks pidevalt peaaegu maksimumkiirusel.

Hea rusikareegel on valida seade nii, et projekteeritud normaalne õhuvool jääks ligikaudu 50–70% seadme maksimaalsest õhuvoolust. See jätab reservi ning aitab vähendada ventilaatorite energiakulu ja müra.

2. Vaata tööpunkti, mitte ainult maksimaalset õhuvoolu

See on üks olulisemaid kohti seadme valikul. Kui tootja ütleb näiteks „max 650 m³/h“, ei tähenda see, et seade suudab mõistliku energiakulu ja müratasemega anda 650 m³/h reaalses ventilatsioonisüsteemis.

Torustik, filtrid, summutid, plafoonid ja muud komponendid tekitavad rõhukadu. Seetõttu tuleks vaadata seadme ventilaatorikõveralt, millise õhuvoolu annab seade näiteks 100–150 Pa välise rõhu juures.

Näiteks:

vajadus 300 m³/h + süsteemi rõhukadu 120 Pa → kontrollime, kuidas seade töötab punktis 300 m³/h / 120 Pa.

See ütleb seadme sobivuse kohta palju rohkem kui kataloogis olev maksimaalne m³/h.

3. Vali sobiva suurusega seade

Seade ei tohiks olla liiga väike, kuid ka väga suur üledimensioneerimine pole vajalik.

Õigesti dimensioneeritud seadmel on normaalrežiimis piisavalt reservi, ventilaatorid ei tööta maksimumil ning vajadusel saab õhuvahetust ajutiselt suurendada näiteks duši kasutamise või suurema külaliste arvu korral.

Näiteks Flexiti seadmete puhul võib väiksemale elamule sobida Nordic S2 või CL2, samas kui suurema õhuvooluga eramute puhul tuleb vaadata juba suuremaid seadmeid nagu Nordic L6 SW või S7 SW. Konkreetne valik tuleb siiski teha arvutatud õhuvoolu ja rõhukao, mitte ainult ruutmeetrite järgi.

4. Soojustagastus ja külm kliima

Eesti kliimas on soojustagastuse efektiivsus väga oluline. Hea soojustagastus vähendab ventilatsiooniga hoonest välja viidavat soojusenergiat.

Pöörleva soojusvahetiga seadmetel on meie kliimas mitmeid eeliseid, sest need töötavad madalatel välistemperatuuridel hästi ning tagastavad lisaks soojusele osaliselt ka niiskust.

Näiteks Flexit Nordic L6 SW puhul on Stage Wheel lahendusega deklareeritud temperatuurikasutegur kuni 95%, Nordic S7 SW puhul kuni 90% ning Nordic S2/CL2 puhul kuni 85%.

5. Müratase ja energiakulu

Vaadata tuleks vähemalt:

• seadme poolt torustikku tekitatavat heli;
• seadme korpusest ruumi levivat heli;
• ventilaatorite elektritarvet konkreetses tööpunktis ehk SFP väärtust.

Just siin tuleb kasuks piisava reserviga seade. Kui väike seade peab vajaliku õhuvoolu saavutamiseks töötama peaaegu maksimumkiirusel, kasvavad tavaliselt nii müratase kui ka elektrikulu.

6. Paigalduskoht

Seadme tüüp sõltub väga palju sellest, kuhu see füüsiliselt paigaldatakse. Näiteks Nordic CL2 on madala ehituskõrgusega ja sobib lae alla või pööningule. Nordic S2/S7 SW on kapilaadsed seadmed ning L6 SW on suurema võimsusega põrandale paigaldatav seade.

Lisaks tuleb kontrollida hooldusruumi. Filtrid, ventilaatorid ja soojusvaheti peavad pärast torustiku valmimist reaalselt kättesaadavad olema.

Praktiline valikujärjekord oleks seega:

ruumide õhuvoolud → kogu vajalik õhuvool → süsteemi rõhukadu → seadme tööpunkt → soojustagastus/SFP/müra → paigalduskoht → automaatika ja lisafunktsioonid.

Kui tegemist on kollektorsüsteemiga plasttorustikuga eramuga, siis tasub seade tegelikult valida koos torustiku dimensioneerimisega. Nii saab arvutada näiteks 120, 150, 200 või 250 m² maja põhjal vajaliku õhuvoolu, torude arvu ja rõhukao ning selle järgi juba konkreetse Flexit Nordic seadme.

Tänapäevane soojustagastusega ventilatsioonisüsteem, eriti eramutes levinud kollektorsüsteem plasttorustikuga, koosneb mitmest omavahel seotud osast. Eesmärk on tuua värske õhk elu- ja magamistubadesse ning eemaldada kasutatud ja niiske õhk köögist, WC-st, vannitoast ja muudest abiruumidest.

Põhikomponendid

1. Ventilatsiooniseade – süsteemi keskne osa. Seadmes asuvad sissepuhke- ja väljatõmbeventilaatorid, filtrid, soojustagasti ning automaatika. Soojustagasti kasutab väljatõmmatava õhu soojust väljast tuleva värske õhu soojendamiseks. Tänapäevastel seadmetel on sageli ka niiskus-, CO₂- ja vajaduspõhise juhtimise võimalused.

2. Välisõhu- ja heitõhukanalid – ühendavad ventilatsiooniseadme väliskeskkonnaga. Ühe kaudu võetakse värske õhk väljast sisse ja teise kaudu juhitakse kasutatud õhk hoonest välja. Nende otsas kasutatakse välisreste või katuse läbiviike.

3. Peakanalid ja mürasummutid – ventilatsiooniseadmest kollektoriteni kasutatakse tavaliselt suurema läbimõõduga metallist ventilatsioonitorusid. Seadme ja torustiku vahele paigaldatakse mürasummutid, et ventilaatori heli ei kanduks tubadesse.

4. Sissepuhke- ja väljatõmbekollektorid – kollektorsüsteemis jagatakse õhk ühest suuremast kanalist eraldi torudesse. Tavaliselt on üks kollektor sissepuhkele ja teine väljatõmbele. Kollektorite juures saab süsteemi õhuvoolusid ka tasakaalustada.

5. Plastist ventilatsioonitorustik – kollektorist läheb üldjuhul iga õhujaotuskasti juurde oma toru või suurema õhuvajaduse korral mitu toru. Levinud on näiteks Ø75 mm ja Ø90 mm antistaatilise sisepinnaga ventilatsioonitorud. Torud paigaldatakse põrandasse, vahelakke või ripplae peale.

6. Õhujaotuskarbid ja plafoonid/difuuserid – plasttorud lõppevad õhujaotuskastides, mille külge paigaldatakse ruumis nähtav plafoon, ventiil või disainrest. Nende kaudu toimub õhu sissepuhe või väljatõmme.

7. Juhtimine ja andurid – tänapäevane süsteem ei pea töötama kogu aeg ühe kiirusega. Niiskus-, CO₂- või muud andurid võimaldavad ventilatsiooni vastavalt vajadusele suurendada või vähendada. Näiteks Flexit Nordic seadmetel saab juhtimiseks kasutada Flexit GO rakendust ning süsteemi saab täiendada CO₂-, niiskus- ja teiste anduritega.

Õhu liikumise võib lihtsustatult kokku võtta nii:

VÄLISÕHK → ventilatsiooniseade → mürasummuti → sissepuhkekollektor → plasttorud → magamis- ja eluruumid → siirdeõhk → WC/vannituba/köök → plasttorud → väljatõmbekollektor → mürasummuti → ventilatsiooniseade → HEITÕHK

Kollektorsüsteemi suur eelis traditsioonilise hargneva metalltorustiku ees on see, et igal ruumil on sisuliselt oma ühendus kollektoriga. See teeb õhuvoolude seadistamise lihtsamaks, vähendab ruumidevahelist heli levikut ning võimaldab torustiku mugavalt konstruktsioonidesse peita.